Mu abikaasa ja mina kasvatame oma väikest poissi Marylandi osariigis Baltimore'is, linnas, kus on elavat muusika- ja kunstimaastikku, rassilist ja sotsiaalmajanduslikku mitmekesisust ning rämedat postindustriaalset huvi. Kuid see on ka linnade lagunemise maastik ja kaheksarealised maanteed, sadam on nii saastatud, et juhuslik nahakontakt selle veega võib põhjustada kõhulahtisust. See ei olnud minu plaanides. Ma kasvasin üles Colorado lõunaosas, Rockies'i jalamil, suurejooneliste emalike Hispaania tippude all, mida Utes tunneb kuiWahatoyavõi Maa rinnad. Ma eeldasin alati, et kõik minu lapsed kasvavad minu moodi palju, püsivad pidevalt mahlaga, kaotavad klaveri taga madusid, kes on rohkem tuttavad tõelise Linnutee kui selle šokolaadibaari nimekaimuga.
Kuid siis armusin idarannikule, kes näeb kultuuri nii nagu mina loodust: kui see on eluks vajalik. Me elame võluvas, minimaalselt soojustatud endises veskitöölise majas, mis on ojast eemal, kus veskiratas kunagi kohises. Kõrgendatud kiirtee heidab nüüd sellele ojale, linna esimesele suuremale joogiveeallikale, püsiva varju ja jõesäng on pidevalt arenev prahinääre - vanad rehvid, katkised kolmerattalised jalgrattad, lehvivad plastist vahetiivad, voodiraamid, oranž liiklusoht käbid. Me ei pruugi olla üleval jamas, kuid oleme vaid sammude kaugusel sellest.
Ka loodus on siin, Tuletan endale meelde. Paar korda nädalas seadsin koera ja jalutuskäruga pika jalutuskäigu läbi Baltimore'i suurima linnapargi mahajäetud tagakülje, mis asub lähedal. (Ülekasvanud pargid ja linnapartiid on siin ootamatu hüve, kus elanike arv on pärast selle tippu 1950. aastal kolmandiku võrra vähenenud.) See ei ole tervislik ökosüsteem. Kardinad invasiivsest portselanist marjast ja idamaisest kibemagusast kaaluvad puid ning kevadel on tunda küüslaugu sinepi puistuid. Kuid varasuvel murduvad siin rästad ja vähemalt kord aastas tulen õhtusöögiks koju hiiglasliku käputäie metsaseenega.
Meie enda hoovis olen hakanud hostasid ja emasid asendama põliselanikega: viburnum ja kuldnokk, väike sinilill ja Joe Pye umbrohi. Kujutan ette, et kükitan koos pojaga, kui ta on veidi vanem, uurides neid ja putukaid, keda nad võõrustavad. Piimaputika putukad on juba leidnud tee minu üksiku liblika umbrohu plaastri juurde naabruses, kus domineerivad ürgsordid. Loodan, et nad ei õgita taimi enne, kui monarhid ja pääsukesed need üles leiavad. Kevadel võtame binokli ja külastame kollase võraga ööhaiglaid, kes tõenäoliselt oja ääres pesitsevad. Läheme telkima ja matkama riigiparkidesse ning külastame ookeani ja vähenenud, kuid siiski suurejoonelist Chesapeake'i lahte.
Kõige targem lähenemine - liikumisvaegus, mis pole paljudel põhjustel praegu teostatav - on õppida tundma ja hoolitsema selle konkreetse Maa plaastri eest, kuhu inimene satub, mitte teise järele igatsema. Ometi leian, et tarkusest ei piisa. Kui ma mäletan, et magasin kõrgemal mäginiidul ümbritseva putukadrooni juurde või vaatasin sõna otseses mõttes lugematul hulgal langevaid tähti, ei saa ma muud teha, kui teha võrdlusi. Baltimore'is närivad rotid minu aias tomateid ja politsei helikopterid lendasid pea kohal nagu hiiglaslikud ähvardavad kärbsed. Mu südames on auk, mida siin kunagi ei täideta.
Mida ma hakkan algusest peale mõistma, on see, et mu poeg ei jaga minu kaotustunnet. Mu abikaasa veetis lapsepõlve selles, mida ma nimetaksin pehmeks äärelinnaks, kuid tema mälestused tema allüksust läbinud oja uurimisest on tema jaoks sama rikkalikud kui minu enda kõrbekogemused. Meie poeg leiab sama palju võlu, kui avastab, et kõikjal levinud juveelilehe lehed vees uppudes säravad nagu hõbe, nagu mina leidsin Colorado lõunaosa piñoni ja kadakate vahelt kivistunud palme. Ja lõpuks on võib-olla minu soov, et ta saaks minusuguse lapsepõlve, egoistlik. Võib-olla tahan lihtsalt enda oma uuesti läbi elada.
Muidugi on nostalgia hägustanud ka minu lapsepõlvekodu puudused. Juba lapsena oli seal vett vähe ning sajand veiste karjatamist ja söekaevandamist oli jätnud jäljed. Nii et kui mu poiss kasvab ja muutub ümbritseva suhtes tähelepanelikumaks, otsustan selle paiga taimestiku ja loomastikuga paremini tuttavaks saada ning annan omalt poolt selle varjatud metsa ja valgala säilitamiseks. Maailm ei olnud siia jõudes rahapaja seisundis ja olen sellest hoolimata leidnud, et see on südantlõhestavalt ilus. See on ennekõike minu lootus oma pojale.
-
See essee ilmus esmakordselt aastal Kõrge riigi uudised .
